Nagu eelmine blogipostitus lõpetatud sai, siis veetsin veebruaris ja märtsis kokku kolm nädalat Hispaanias laagerdamas. Kõigest nüüd ka täpsemalt.
Helsingin Suunnistajat laager 12-25.02 Barbate
Traditsiooniline kahenädalane lõunalaager HS-ga. Reis Hispaaniasse läks küllaltki muretult. Kuna lennuk läks Riiast hommikul vara, siis sai eelmine õhtu Riiga kohale sõidetud ja sõbra pool ööbitud(paldies Martinš). Malagas ootasid juba ees klubikaaslased ning sealt oli Barbatesse juba kiviga visata. Barbate asub üsnagi Hispaania lõunatipus. Veidi läänes Gibraltarist.
Laagris oli inimesi vahelduva eduga 30 ringis. Osad olid ainult esimese nädala, osad ainult teise ning tugevaimad mõlemad kaks nädalat. Elasime hotelli apartment tüüpi korterites, kõik samas majas. Süüa tegime tubade kaupa ise, mis üldlaastus sujus hästi. Iga toidukord oli kellegi vastutada ning teised said samal ajal puhata. Õnneks oli ka suur Mercadona pood jalutuskäigu kaugusel ehk vajadusel sai midagi ka kiirelt poest juurde toodud.
Kaarditreeninguid oli 2tk päevas ning lisaks oli hommikuti rannas hommikuvõimlemine.
Treeningud algasid hästi ning esimestel päevadel oli tunne päris hea. Kahjuks aga laagri esimesel kiirel trennil – öisel ühisstardist tirimisel väänasin teises punktis jala välja ning pidin katkestama peale 2min kiiret jooksmist. Olin jala väljaväänamistega ka eelmine hooaeg hädas, aga lootsin et talvega on jalad piisavalt tugevaks saanud, et jalgu enam teipima ei pea. Seda enam, et Barbate metsad on pigem pehmed ja liivase põhjaga, kus jalg veidrates asendites ei käi. Kahjuks nii ei olnud. Andsin jalale päeva rahu ning siis kannatas juba edasi joosta. Järgmised trennid said üsna hästi tehtud, aga laagri viimastele päevadele lähenedes hakkasin tundma, et jalg ei ole kõige paremas konditsioonis. Järgmine päev tavarajatrennis suutsin jalale kuidagi väga halva nurga all peale vajuda ning uus laks oli käes. Kaput. Jalg oli paistes ning oli näha, et ühe päevaga asi enam ei piirdu. Lõpuks jäigi see mu viimaseks trenniks Barbates.
Viimastel päevadel aitasin trennide korraldamist, kuna jalg ei lubanud ise joosta. Õhtu enne ärasõitu sai närve üles köetud lennupiletitega. Avastasin, et mu vahemaandumine Edinburghis ei tööta, sest UK enam ID-kaarti ei tunnista. Edinburghi lennujaamas oli aga kindlasti passikontroll ja seega, et vältida ilma passita UK-sse kinni jäämist ostsin 12h enne lennureisi soomlastega sama lennu peale pileti. Kusjuures pilet Tallinna läbi Helsingi oli üle 1/3 odavam kui lihtsalt lennupilet Helsingisse.
Mõned päevad kodus
Jõudsin eestisse tagasi 26. veebruar varahommikul ning uus reis Hispaaniasse algas juba 9 päeva hiljem 7. märts. Esimesed päevad vaatasin mis jalg teha annab ning lasin ka teadjamatel üle vaadata, et midagi hullemat ei ole. Diagnoosiks sain rebend, mis võtab kuni 6 nädalat parandamiseks. Seda aega mul võtta ei olnud ning lootsin, et suurem paistetus uueks laagriks läheks üle. Kogu perioodil tagasi Eestis olles jooksutrenne ei teinud. Ainult suusatasin, tegin crosstraineriga cardiot või jõudu. 5-6. Märts toimusid Pannjärvel Eestimaa Talimängud. Esindasin seekord Tartumaad ning kuna väga suusa-o’d teinud ei olnud, siis eesmärk oli uuesti sisse elada, nautida ning korralik pingutus saada. Esimene päev sprindis oli väga rabe ning paljude vigade tõttu oli lõpptulemus alles kuues. Teisel päeval lühirajal olin stardis juba hoopis uue mõttelaadiga ning sõit oli ideaalilähedane. Ainult üks lõige kolmandasse punkti otse läbi rohelise võsa ebaõnnestus. Kaotus selle etapiga pea 40s. Minu õnneks tegid ka teised vigu ning tasuks VÕIT!
Eesti koondise laager Iberias 7-14.03
Peale talimänge sai suund võetud taas Hispaania poole. Tegu oli kahenädalase laagriga, kuhu mina, Kenny ja Uku lendasime Eestist kohale ainult laagri teiseks nädalaks. Lennud olid võetud odavlennufirmadega, sest Alicantesse paremaid lende ei olnud. Odavlennufirmade kahjuks räägib fakt, et vahemaandumistel peab pagasi vahepeal välja võtma ja siis uuesti sisse tagasi panema. Mina ja Uku olime selle vältimiseks ostnud juurde lisakäsipagasi ja reisisime mugavalt ainult käsipagasiga. Kenny võttis ka suure pagasi ning kahjuks jäi Milano vahemaandumine liiga lühikeseks ning Kennyl ei olnud võimalik pagasit enam uue lennu peale panna. Minust ja Ukust jäigi Kenny Milanosse maha ning mõningase seiklemisega jõudis ta päev hiljem ikkagi lõpuks Cehegini – meie laagripaika välja.
Treeningud toimusid enamuses Coto de las Maravillas kaardil, samal kus Timo Sild 2014. aastal tuli MK pronksile. Selle võistluse kohta liialt rääkida ei oska, aga maastikud on ikka vinged. Keerulised uhteorusüsteemid järskude saviliivaste nõlvadega. Orienteerujate paradiis. Minu õnneks treeningutel liiga palju hagu ei antud ning korraliku teipimisega minu haige jalg valu ei teinud. Maastikud olid tehnilised ning kohati ka kivised. Palju piina tekitas ka kohalik taimestik, mille värvikat kirjeldust soovitan lugeda Uku blogist. Vahepealne rahulikum periood eestis tundus vormile hästi mõjuvat. Treeningutel oli energiat palju ning kiirematel treeningutel ei olnud probleemi Sildadega samas tempos joosta. Tehniliselt olid nad aga veidi osavamad.
Laager lõppes Costa Calida WRE võistlusega. Kahe päevaga kolm starti. Tavarada, sprint ja lühirada. Laupäevase tavaraja jaoks hakkasin juba mõned päevad varem valmistuma. Neljapäevases tavarajatrennis tundsin, et keha on väsinud ja seega ei hakanud mahlasid välja pigistama. Kenny ja Uku kihutasid terve pika tavaraja trenni raja läbi ning olid lõpus ikka väsinud. Reedel oli model, kus kiirematel liigutustel sai enesekindlust suurendatud nind oligi käes tavarada.
Tavarada
Stardieelne soojendus läheb plaanipäraselt. Eelmine õhtu sai ka Ukuga eeltööd tehtud ning maastikust oli pilt enam-vähem ees.
Rada algas kohe lühikese etapiga, mille õnneks sain täpselt pihta ning edasi tuli kohe pikk etapp. Mägede poeg nagu ma olen, ründasin etappi väikese kaarega otse üle mäe. Tegelikult oleksin pidanud isegi rohkem otse minema. Kuni kolmanda punktini läks kõik ideaalselt. Neljandaga lugesin uhteorge natuke valesti ning otsisin punkti valest orust. Õnneks sain veale kiirelt pihta ning viga tuli ainult minut. Järgmised punktid tulid lihtsalt kätte. Enesekindlus tõusis. Tundsin, et punktid 9-14 võivad trikikad olla, aga läksin ikkagi natuke kiirustades peale. 10. punktiga karistati mu hooletus ära ning jooksin punktist 10m kauguselt mööda ning tegin üle minutise walk of shame’i. Sarnase nagu see kutt siin. Mina läbisin punkti 1min enne teda(ka videolt leitav). Edasine rada sai joostud suuremate vigadeta. Raja lõpuosas sai juba kokku väikese rongi ning grupifinišis suutsin võtta võidu. Tasuks üks mu elu parimaid WRE tavaradu ning 11. koht.
Õhtune sprint väga hästi ei läinud. Tavarajast oli selg kangeks läinud või ei teinud seljale piisavalt sooja. Igal juhul hakkas mu selg raja esimesel poolel valu tegema ning enamus rajast läbisin trennitempos. Pole hullu, aga häid sprindi WRE punkte oleks ka vaja.
Järgmise päeva lühirada oli jälitusstardist. Läksin heas grupis ning tegin puhta soorituse. Kahjuks tegid ka teised häid sooritusi ning 3:45 kaotusega olin alles 24-s. Võimalik, et keha oli tavarajasooritusest ja laagrist väsinud ning ei suutnud lihtsalt kõike endast rajale jätta.
Üldlaastus olen kahe õnnestunud metsa WRE võistluse üle uhke ning tõusin nüüd WRE edetabelis 318. kohale.
Laagrist tagasitulek läks ilusti, aga Eestisse jõudes vedas tervis alt. Nüüd olen juba nädala võidelnud väikese nohuga. Loodetavasti möödub kiirelt ning saan treenimisega korralikult jätkata.
Järgmised stardid juba aprilli alguses Lätis Kurzemes Pavasaris võistlusel.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar